Ema antud lõngajääkide hulgas oli üks tokk pehmet lõnga, mille sisse on põimitud peenike helkurniit.

Esimese hooga jäin seda tokki käes keerutama ja pean tunnistama: mul ei olnud õrna aimugi, mida sellest teha. Lõng ise oli nii pehme ja mõnus, aga see helkiv komponent tegi selle eriliseks. Kas kududa müts? Sall? Või jääb see lihtsalt riiulile oma korda ootama?

Pärast väikest mõttepausi sähvatas – sügisõhtud on  hämarad ja mis oleks veel parem kui soe ja silmapaistev peapael.

Esimene peapael:

• nr. 6 varrastega.
• Lõin 13 silma ja kudusin patenkoes.

Teine peapael:

• nr. 5,5 varrastega ja kasutasin seda pehmet helkurpaela ja lisasin veel türkiissinise teise lõnga Merino Cold 200 100g=200mt 60%vill, 40% akrüül.
• Lõin 11 silma ja kudusin patentkoes. See peapael tuli paksem, tihedam ja soojem.

• Peapaela kudumine. Loo 11 või 13 silma. Esimene rida koo pahempidi.
  

  • teine rida (ettevalmistav rida): Koo 1 silmus parempidi, tee õhksilmus, tõsta järgmine silmus kudumata (nagu tahaksid pahempidi kududa). Korda  kuni rea lõpuni, viimane silmus koo parempidi.

  Põhimuster (korda seda igal järgneval real)

  Nüüd hakkad kuduma “paare” (eelmisel real tehtud õhksilmus ja tõstetud silmus):

  • Järgmine rida: Ääresilmus tõsta ära. Tee õhksilmus, tõsta 1 silmus kudumata. Järgmine paar (eelmine õhksilmus ja silmus) koo parempidi kokku. * Korda seda rütmi: õhksilmus + tõstmine, siis paar kokku.